Kasulikud lingid

Moodul 5 – Töö traumeeritud ohvrite ja nende lastega

Tere tulemast! Osalejad täiendavad oma teadmisi ja oskusi järgmistes valdkondades:
  1. Vägivallast teatamise takistuste mõistmine: saavad aru väljakutsetest, millega ohvrid vägivallast teatamisel kokku puutuvad ja õpivad, kuidas muuta süüteoteate esitamise protsess nende jaoks lihtsamaks.
  2. Traumaga arvestamine: tuntakse ära vägivalla emotsionaalne mõju ja õpitakse kasutama toetavaid meetodeid, et vältida lisakahju tekitamist menetluse käigus.
  3. Erinevatele sihtgruppidele kohandumine: õpitakse  kohanduma erinevatele gruppidele nagu noored, vanemaealised, rändetaustaga ja puudega inimesed.
  4.  

Peamised aspektid, millega tuleb menetluse käigus arvestada

Süüteoteate vastu võtmine

Süüteoteate esitamise takistused

Posttraumaatiline stressihäire (PTSH)

Taasohvristamise vältimine

Ohvrite kaitse ja kaitsemeetmete rakendamine
Mine sellesse jaotisse

Vajadused vastavalt ohvrite erinevatele profiilidele

Erinevate vanuserühmade vajadused

Intellektipuudega ohvrid

Rändetaustaga ohvrid

Alaealiste lastega ohvrid

Väikestes ja/või maapiirkondades elavad ohvrid

Mine sellesse jaotisse

Soopõhine vägivald

Soopõhine vägivald on vägivald, mis on suunatud kellegi vastu tema soo tõttu või mis mõjutab ebaproportsionaalselt teatud soost inimesi. Kui lähisuhtevägivald (LSV) esineb perekondlikes või intiimsetes suhetes, siis soopõhine vägivald hõlmab kõiki vägivalla vorme, mis on juurdunud ebavõrdsetes jõuvahekordades, sealhulgas vägivalda väljaspool kodust keskkonda.

Miks keskendume käesolevas moodulis soopõhisele vägivallale?

Laiem vaatenurk

Käesolev moodul toob esile, kuidas soopõhine vägivald mõjutab naisi ka väljaspool kodust keskkonda, pöörates tähelepanu ohvrite spetsiifilistele vajadustele, mis võivad olla seotud vanuse, puude, rändetausta või muude haavatavustega.

Vägivalla intersektsionaalsus

Mõiste "soopõhine vägivald" võimaldab käsitleda mitmekülgseid tegureid: näiteks ühiskondlikke norme, majanduslikku sõltuvust või süsteemseid takistusi, mis kujundavad ohvrite kogemusi ja reageerimisvõimalusi.

LSV juhtumitele reageerimise parendamine

Soopõhise vägivalla mõistmine aitab spetsialistidel paremini ära tunda ja reageerida erinevatele vägivallavormidele, tagades, et kõiki ohvreid koheldakse empaatia ja professionaalsusega.

Soopõhise vägivalla süüteoteate vastu võtmine

Suur osa naistest tunnistas, et kahetsesid vägivallast teatamist ega julgeks seda tulevikus enam teha.

Nad selgitasid ka, et kui keegi nende lähedasest küsiks nõu, soovitaksid nad vägivallast teavitamata jätta.

  • Trauma, šokk ja emotsionaalne stress, mis vägivallaga kaasnevad, võivad takistada ohvritel adekvaatselt reageerida.
  • Need tunded on sageli võimendatud, sest nad ei ole põhjusatud üksikust episoodist, vaid on reaktsioon pikaajalisele väärkohtlemisele, mis on kestnud nädalaid, kuid või aastaid.
  • Sageli seisavad ohvrid silmitsi keeruliste füüsiliste ja emotsionaalsete probleemidega, mis võivad vähendada nende ütluste täpsust, muutes juhtumi menetlemise keerulisemaks.
  • Kui nimetatud aspektidega ei arvestata menetluse igas etapis võib juhtuda, et kannatanu kogeb taasohvristamist.
Nagu öeldud, toome näiteid naiste kogemustest erinevates Euroopa riikides. Mõni näide ei pruugi olla asjakohane teise riigi kontekstis, kuid usume, et nende jagamine aitab rikastada arusaama sellest, kuidas soopõhist vägivalda käsitletakse mujal Euroopas.

Vägivallast teatamise takistused

Soopõhisele vägivallale on iseloomulik, et väärkohtlemine kestab pika aja vältel

~ 0 aastat

kulub ohvril väärkohtlemisest teatamiseks Hispaanias

Peamised põhjused:

Sotsiaal-majanduslikud tegurid: majanduslik sõltuvus või lapsed peres

Psühholoogilised-emotsionaalsed põhjused: näiteks hirm tagajärgede ees, manipuleerimine (nt “ma olen selle ära teeninud”), lootusetuse tunne või depressioon

Füüsiline oht: äärmuslikel juhtudel võib ohver vägivallast teatamisega seada ohtu enda või oma laste elu

On väga oluline, et ametnikud teeksid omalt poolt kõik, et vähendada takistusi vägivallast teatamisel.

Ohvrid osutavad tihti, et vägivallast teatamist takistab mitu tegurit:

  • Hirm, et toimepanijal tekib kahtlus ohvri viibimiskoha osas ja ta saab aru, et ohver on politsei poole pöördunud.
  • Väiksemate politseijaoskondade piiratud ressursid võivad viia selleni, et ametnikud paluvad ohvril hiljem tagasi tulla, kuna pole piisavalt aega või personali.
  • Psühholoogilised või muud tegurid võivad venitada ütluste andmist, mis võib viia olukorrani, kus ametnikud ei toeta ohvrit ütluste andmisel.
  • Eelarvamused või ohvri trauma reaktsioon võivad viia  ohvri süüdistamiseni (“miks ta ei lahkunud” või “miks ta ei teatanud sellest varem“).

“Minuga tegelenud politseinik ütles, et me ei jõua kuhugi, et olen seal olnud juba neli tundi, ning et ma pean otsustama, kas esitan teate või lahkun.“

– Ellujääja

Ohvrid teatavad vägiallast tavaliselt alles siis, kui nad on jõudnud äärmise meeleheite seisundisse ega suuda enam olukorda taluda.

Posttraumaatiline stressihäire (PTSH) ja soopõhine vägivald

PTSH on psühholoogiline häire, mis mõjutab nii vaimset kui ka füüsilist tervist.

PTSH on tavaline naistel, kes on kannatanud vägivalla all, olgu see siis füüsiline, psühholoogiline või seksuaalne. PTSH on sageli aladiagnoositud ja seda aetakse mõnikord segamini depressiooniga.

Peamised sümptomid:

  • Korduvad mõtted või kujutluspildid sündmusest.
  • Püüe vältida traumaga seotud mõtteid ja tundeid või seonduvaid olukordi või tegevusi.
  • Negatiivsed meeleolumuutused, mäluhäired (moonutatud taju, süütunne, häbi, distantseerumine sõpradest või pereliikmetest…).
  • Muutused füüsilistes ja emotsionaalsetes reaktsioonides (valvsus, raskused magamise või keskendumisega, ärrituvus, ehmumine, enesetapumõtted…).

PTSH sümptomid peegeldavad sügavat emotsionaalset ja psühholoogilist koormust, mille all naised kannatavad, suurendades nende haavatavust ja takistades taastumist. Samuti võivad need menetluse läbiviimise keerulisemaks muuta.

  • Rohkem infot: Guerrero-Vaca, Darío; García-Ramos, Carolina; De los Ángeles, Peñafiel; Flores-Fernández, Verónica (2021) ”Trastorno de estrés postraumático en mujeres víctimas de violencia. A review. Revista Científica Dominio de las Ciencias.
  • Psühhoteraapia on kõige levinum raviviis ning keskendub tavaliselt kognitiivsele ümberstruktureerimisele, et aidata traumaatilisest sündmusest üle saada. Kasutatakse ka farmakoloogilisi ravimeetodeid, eriti selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI-sid).
  • PTSH (posttraumaatilise stressihäire) järelmõjud võivad olla pikaajalised ning märkimisväärne osa ohvritest kogeb traumaatilise sündmusega seotud mälupilte veel kaua pärast juhtunut.

Füüsiliste vigastuste ravi

Kui vigastused on tuvastatud (politseiniku või võimaliku soopõhise vägivalla ohvri poolt):

  • Patrull dokumenteerib vigastused ja alustab sellega menetlust. Vajadusel kutsutakse kiirabi.
  • Kui ohvri vigastused ja/või emotsionaalne seisund on rasked, võiks ütluste võtmise juurde kutsuda ohvrit toetava spetsialisti või tugiisiku.
  • Seksuaalvägivalla puhul on asjakohane suunata ohver seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse, kus spetsiaalse väljaõppe saanud meditsiinitöötajad viivad läbi meditsiinilise läbivaatuse, koguvad tõendusmaterjali ja pakuvad igakülgset tuge.
  • Juhul, kui ohver otsustab jätta politseisse pöördumata, on oluline esimesel võimalusel pöörduda meditsiiniasutusse vigastuste fikseerimiseks.

Ohvri toetamine vägivallast teatamisel

Eestis on kaks asjakohast teenust:

Ohvriabi põhiteenus
üldine ohvritele suunatud teenus (kõigi ohvrite toetamine, psühhosotsiaalne nõustamine, psühholoogiline nõustamine, kuriteoohvrite hüvitis)

Naiste tugikeskuse teenus
spetsialiseerunud teenus naistevastase vägivalla ohvritele (psühhosotsiaalne nõustamine, turvaline majutus, psühholoogiline nõustamine, juriidiline nõustamine ja muu toetamine)

Lisaks sellele on oluline:

  • Selgitada, kuidas vägivallast teatada ning millised on selle mõjud ja võimalikud tulemused.
  • Veenduda, et ohver suudab oma loo täpselt edasi anda, et vägivalda käsitletaks tema vaatenurgast, kirjeldades väärkohtlemise kestust, tõsidust ja sagedust. Oluline on koguda teavet vägivalla ajaloo ja konteksti kohta.
  • Olla kannatlik ja mõistev, andes aega šoki, trauma ja stressiga toimetulekuks.
  • Selgitada ohvrile vägivalla eskaleerumise ja riski taseme muutuse võimalikkust, mis võib juhtuda ühe hetkega, pakkudes talle samal ajal kohandatud kaitsemeetmeid.

  • Näiteks Hispaanias saab naine soovi korral riigi määratud juristi abi, kuid teenusele saamine võtab praktikas sageli kaua aega. Seetõttu loobuvad paljud sellest võimalusest, kuna süüteoteate esitamisega viivitamine võib neid ohtu seada. Tasuta õigusabi peab olema kiire ja spetsialiseeritud.

  • Selleks, et pakkuda kiiret ja spetsialiseeritud abi, tuleb luua suunamismehhanismid – kas süsteemselt või juhtumipõhiselt (näiteks suunab politseiametnik ohvri sotsiaaltöötaja või naiste tugikeskusesse).

“Iga kord, kui käin politseis, lahkun nuttes tundega, et nad ei usu mind”. 

– Ellujääja

Mõned küsitletud naised ütlesid, et olid üllatunud, kui kuulsid teates esitatud detaile hiljem kolmandatelt osapooltelt.

See võib põhjustada suurt ärevust ja stressi.

  • Politseiametnikud peaksid alati meeles pidama, et ohvri olukord ja läbielatu mõju võivad põhjustada segadust või isegi lünki tema mälus. Samuti võivad nad juhtunut pisendada või fakte jätta mainimata hirmu, ähvarduste või šoki tõttu.
  • Ärge seadke fakte kahtluse alla või ärge heitke ohvrile võimalikku viivitust ette.
  • Ärge survestage või ähvardage vägivallast teatamisele.
  • Vajadusel selgitage ametniku teatamiskohustust.
  • Ohver ja toimepanija ei tohiks kunagi teineteist näha ega kuulda.
  • Korrake vajalik informatsioon võimalikult lihtsas keeles üle ja võimalusel saatke lühike kokkuvõte e-postile.
  • Ohvrile tuleks anda võimalus osaleda menetlustoimingutes koos turvalise isikuga.
  1. Vältida tuleb nii ohvri survestamist ütluste andmiseks kui ka aastate pikkusest vägivaldsest suhtest lahkumiseks. Oluline on, et ohver saaks tähelepanu pöörata kontekstile – igapäevasele vägivallale ja vägivaldsetele mustritele, mis küll ei pruukinud olla vägivallast teatamise otsene ajend, kuid mis viitavad, et tegemist ei ole üksikute vahejuhtumitega, vaid ohver otsib abi, kuna tal ei ole kodus turvaline.
  2. Ohvrid kurdavad sageli, et tunnevad end abituna, kui nad ütluste andmise hetkel ei suuda meenutada olulist teavet, näiteks kellega nad parasjagu koos olid, millal juhtum aset leidis või mida nad pärast seda tegid.
  3. Ohvrile tuleb selgitada ametniku teatamiskohustust LSV kahtluse korral, näiteks kui peres on alaealised lapsed.

Taasohvristamise vältimine

Taasohvristamine leiab aset, kui tundliku või traumeeriva teo ohver kogeb menetlustoimingute käigus täiendavat stressi või traumat. See võib juhtuda, kui:

  • ohvrit süüdistatakse väärkohtlemises või mitteteavitamises
  • alahinnatakse väärkohtlemise tõsidust
  • ohvrile esitatakse asjatuid ja provotseerivaid küsimusi
  • ohvrit küsitletakse agressiivse alatooniga
  • ei arvestata võimalusega, et ohver võib olla posttraumaatilises šokisseisundis

„Mõned naised on rääkinud, et sageli, kui nad otsustavad oma partneri või endise partneri vastu avalduse esitada, tunnevad nad, et neid küsitlevad spetsialistid seavad nende otsuse kahtluse alla. Mõnda naist on isegi julgustatud avaldusest loobuma.”

MTÜ spetsialist, kes on spetsialiseerunud ohvrite abistamisele.

Üks viis taasohvristamise vähendamiseks on kasutada võimalikult standardiseeritud küsimusi, mis aitavad vältida subjektiivseid või eelarvamuslikke küsimusi.

Pärast vägivallast teatamist

“Vägivallatseja kohta teate tegemine ei tähenda katsumuste lõppu, vaid uute algust. Psühholoogiliselt oled väga raskes seisundis ja vajad tuge, mida sageli ei leia. Miks ma üldse avalduse tegin, kui sellest lõpuks midagi ei muutunud?„


– Ellujääja

Ei tohiks eeldada, et ohver teab, mis saab edasi pärast vägivallast teavitamist või mida teha juhul, kui ta on vägivaldsest partnerist lahku läinud. Politsei peaks pakkuma kirjalikke juhiseid lihtsas ja kergesti mõistetavas keeles, mis:

  • Selgitavad kannatanule, mis saab edasi, sealhulgas mistahes menetlustoiminguid ja võimalikku lähenemiskeeldu, samuti seda, kuidas toimepanijat menetlusest teavitatakse.
  • Annavad infot LSV ohvritele suunatud teenuste, näiteks ohvriabi ja naiste tugikeskuse teenus, aga ka teiste spetsialistide kohta.
  • Informeerivad põhjalikult sellest, milliseid kaitsemeetmeid rakendataks, kui sageli ja kui kaua.

Arvestama peaks võimalike erivajadustega, näiteks vanuse, keele, puude, perekondlike olude või muude asjaoludega.

Ohvrite kaitse

Menetluse alustamise järgselt võib ohver olla suuremas ohus, kuna toimepanija reaktsioon võib olla vägivaldne.

Vajadusel ja võimalusel peaks ohvrit menetluse käigus toetama tugiisik või muu turvaline LSV spetsiifikat tundev spetsialist. See on eriti oluline, kui ohver ja toimepanija peaksid ooteruumis, koridorides või mujal uurimisasutuse ruumide või vahetus ümbuses kohtuma.

Tugiisikut või spetsialisti peaks teavitama olulisematest aspektidest ja toimepanijast lähtuvast ohust esimesel võimalusel.

Kui toimepanija jääb vabadusse, on oluline mõelda läbi, kuidas tagada ohvri ohutus.

Vajalik on koostada turvalisuse plaan: isikustatud strateegia, mis aitab vägivalla ohvriks langenud inimestel ise oma turvalisusele kaasa aidata.

Näiteks Hispaanias saavad naised individuaalse turvaplaani. Politseiametnik vaatab koos kannatanuga üle tema võimalikud kaitsevajadused ning süsteem koostab automaatselt tema olukorrale vastava dokumendi – võttes arvesse tõõhõive, laste arvu jne. Kui ametnik turvaplaani koos kannatanuga põhjalikult läbi ei vaata, jääb see lihtsalt üheks paberiks teiste seas, ilma et sellel oleks ohvri jaoks tegelikku tähendust või mõju.

Kaitsemeetmete rakendamine

  • Esimene järelkontakt peaks võimalusel toimuma silmast silma. Ohvrile tuleb meelde tuletada vägivallast teatamise ajal edastatud teave: kättesaadavad ressursid, enesekaitsemeetmed ning menetluse etapid, milles ta peab osalema.
  • Kui ohvri turvalisus on ohus, tuleb rakendada meetmeid turvalisuse kaitseks, isegi kui ohver ise ei taipa sellele tähelepanu pöörata.
“Kardan, mis juhtub, kui lähenemiskeeld lõppeb”
Ellujääja
“Ma arvan, et politsei oleks pidanud mind kauem kaitsma. Isegi täna tunnen endiselt, et olen ohus. Minu kogemuse põhjal näib, et naiste kaitseks ja jälgimiseks on politseis liiga vähe ametnikke.”
Ellujääja
  • Ohvrisõbraliku menetluse tagamisks on soovitav, et ohvril on politseis kindel kontaktisik, kelle kontaktandmed edastatakse nii ohvrile, kui tema tugivõrgustikule.
  • Kui menetlus on alustatud ja ohvri turvalisus on ohus, peaks politsei selgitama toimepanijale kaitsemeetmete kohaldamist ja vastutust meetmete rikkumise eest ja, kui asjakohane, lähenemiskeelu tingimusi.
  • Patrullautode nägemist oma kodu, töökoha või lastekooli läheduses – isegi harva – tajutakse sageli turvalisust suurendava tegurina.
  • Kunagi ei tohi alahinnata teatatud juhtumi tõsidust ega vähendada ohvri tajutud ohtu. Olukorda peab suhtuma mõistvalt ja toetavalt.

Naissoost ohvrid vanuses 16-18 aastat

Oluline on arvestada kübervägivalla esinemisega, mis võib hõlmata seadmete kontrolli, juurdepääsu paroolidele ning sotsiaalvõrgustike kasutamist ohvri ähvardamiseks ja väljapressimiseks. Noortele peab selgitama vajadust muuta sotsiaal-võrgustikud privaatseks, blokeerida toimepanija ning vältida digitaalse kontrolli võimaldamist.

Tüdrukud vanuses 16-18 aastat on soopõhisele vägivallale eriti haavatavad. Vägivallakogemuse korral on oluline, et nad mõistaksid, et nende poolt kogetu on soopõhine vägivald. Eksitav võib olla asjaolu, et noorte inimeste puhul ei pruugi avalduda klassikalised soopõhise vägivalla tunnused, eriti suhte alguses.

Tuleks arvestada, et nende paaride vanuse tõttu ei ela nad tavaliselt koos, mistõttu on ohvri isoleerimine keerulisem. Siiski esinevad suuremal määral teised tegurid, nagu kiusamine või ahistamine.

2019. aasta soopõhise vägivalla makrouuringus on eraldi osa pühendatud 16–24-aastastele naistele, keda peetakse eririskiga sihtrühmaks.

Uuringu andmetel on korduva jälitamise või ahistamise levimus 16–24-aastaste naiste seas kõrgem kui 25-aastaste ja vanemate seas: 26,2% on seda mingil hetkel kogenud ning 13,0% enne 15. eluaastat, võrreldes vastavalt 13,9% ja 2,6%ga vanemas vanuserühmas.

Kõik seotud speatsialistid peavad aitama kaasa teadlikkuse tõstmisele, et kinnistada arusaam – soopõhine vägivald on vägivald naiste vastu ainuüksi seetõttu, et nad on naised. See on esimene samm vägivalla tuvastamise ja edasise kõrvaldamise suunas.

Women, disability and gender violence. Government Delegation against Gender Violence (DGVG, 2020)

Üle 65-aastased ohvrid

Spetsialistid peavad arvestama, et tegemist võib olla inimesega, kes pärast aastakümneid kestnud väärkohtlemist on lõpuks otsustanud sellest teatada. See tõsiasi rõhutab veelgi enam vajadust vältida olukorda, kus ohver kahetseb vägivallast teatamist, sest see muudab menetlemise raskemaks.

Oluline on arvestada selle vanuserühma erivajadustega, mis on sageli seotud majandusliku toetuse vajadusega, mida peaks täiendama psühholoogiline tugi. See aitab vältida olukorda, kus ohver on ressursside puudumise tõttu sunnitud jätkuvalt sõltuma toimepanijast. Samuti võib toimepanija olla sõltuv eaka majanduslikest ressurssidest.

Protsess võib olla ohvrile eriti keeruline ja üksildane, kuna selles vanuserühmas pigem välditakse vägivallakogemuse jagamist.

Samuti on oluline arvestada võimalike digioskuste puudumisega, mis võib raskendada iseseisvalt teabe otsimist ja veebipõhiste toimingute teostamist.

2019. aasta soopõhise vägivalla makrouuring toob esile ka eakamad naised kui eriti haavatava rühma.

Vanemaealiste naistega suheldes peaksid ametnikud arvestama, et tegu võib olla inimesega, kes on pärast aastakümneid kestnud vägivalda lõpuks otsustanud sellest teatada. Uuringu kohaselt on vägivalda kogenud 65-aastased ja vanemad naised varasematest partneritest vägivalla tõttu lahku läinud tunduvalt harvem (49,9%) kui 16–64-aastased naised (81,4%).

Selline protsess võib eakamatele naistele olla eriti keeruline ja üksildane, kuna selles vanuserühmas ei räägita kogetud vägivallast sageli ka lähedastele. 2019. aasta makrouuringu järgi on 65-aastastest ja vanematest naistest rääkinud partneri poolt toimepandud vägivallast oma lähedastele 54,5%, samal ajal kui 16–64-aastaste seas on see näitaja 81,3%.

Women, disability and gender violence. Government Delegation against Gender Violence (DGVG, 2020)

Intellektipuudega ohvrid

Soopõhise vägivalla esinemissagedus on intellektipuudega naiste seas

~ 0 %

kõrgem kui naiste seas, kellel puuet ei ole

Intersektsionaalsus: Intellektipuudega naised kogevad topeltdiskrimineerimist – nii oma soo kui ka puude tõttu. See võib viia mitmekordse diskrimineerimiseni, kui lisanduvad ka teised tegurid, nagu töötus, vaesus või rahvuslik kuuluvus.

Vägivallast teatamise esitamise etapis ja selle järgnevates etappides on soovitatav otsida tuge organisatsioonidelt, mis on spetsialiseerunud nii soopõhisele vägivallale kui ka puuetega inimeste toetamisele.

Lihtne ja selge keel: Kognitiivne ligipääsetavus ning teabe arusaadavus on võtmetähtsusega, et intellektipuudega naised saaksid teha iseseisvaid otsuseid. 

2019.aasta naistevastase vägivalla makrouuringu (DGVG, 2020) kohaselt on 20,7% puudega naistest kogenud oma partneri poolt toime pandud füüsilist või seksuaalset vägivalda, samas kui puudeta naiste seas on see näitaja 13,8%.

Rändetaustaga ohvrid

Tuleks arvestada, et rändetaustaga naised võivad sõltuvaltoma päritoluriigist olla normaliseerinud teatud vägivallavormid, mis on nende kogukondades sotsiaalselt aktsepteeritud. See võib raskendada neil oma kogemuste tuvastamist soopõhise vägivallana.

Rändetaustaga naised, eriti need, kes on ümber asunud ja/või ei ole integreerunud, on sageli tugevalt sõltuvad oma meestest majanduslikult ja neil on vähe autonoomiat (eriti kui nad on saabunud aastaid pärast oma mehi), samuti puudub neil asukohariigis sotsiaalne/perekondlik võrgustik.

Soovitav on, et riskihindamise viiks läbi erariietes naine. Paljudes riikides kardetakse kriminaaljustiitssüsteemi esindajaid, seetõttu on oluline luua usaldusväärne ja kindlustunnet pakkuv suhtlus.

Rändetaustaga naised, kes pärinevad konservatiivsematest kultuuridest, kardavad sageli lahutust sotsiaalsete tagajärgede tõttu. Neid ei tohi selles osas survestada ega loobuda esimesel keeldumisel. Vägivallast teatamise järel on soovitatav suunata nad spetsialiseeritud teenustele, mis on mõeldud soopõhise vägivalla ohvritele.

Rändetaustaga naistele, kes ei räägi sama keelt, tuleb tagada tõlk (eelistatult naine), kes on spetsialiseerunud soopõhise vägivalla küsimustes.

Alaealiste lastega ohvrid

Arvestama peab nii ohvri laste kui ka naise enda turvalisusega. Kaitsemeetmed tuleks laiendada ka lastele, olenemata sellest, kas lähenemiskeeld on kehtestatud või mitte. Ohvrid on korduvalt väljendanud vajadust saatja ja muude toetavate teenuste järele.

On äärmiselt oluline, et ohvrid saaksid vägivallast teatamise hetkel teavet ka lapsi toetavate teenuste kohta.

„Me peame lapsi soolise vägivalla otsesteks ohvriteks. Seetõttu on nad koos emadega prioriteet“.

– Spetsialist, kes töötab soolise vägivalla ohvritega

Lastele psühholoogilise toe pakkumine on võtmetähtsusega.  See pole oluline mitte ainult nende heaolu ja vaimse tervise tagamiseks, vaid ka mõju, mida vägivaldne vanem võib neile avaldada, vähendamiseks. Olukorras, kus lapsed on vägivaldse vanemaga kontaktis, võib vägivaldse vanema manipulatsioon olla täiendav relv ohvri vastu. See võib, eriti, kui lastel pole psühholoogilist tuge, soodustada laste vägivalda ohvrist vanema vastu ja seeläbi toimepanija kontrolli ohvri üle.

  • Lapsi käsitletakse LSV otseste ohvritena. Seetõttu seame nende heaolu esikohale koos nende ohvrist vanema omaga.
  • Kui LSV ohvril on alaealised lapsed, peavad ametnikud arvestama laste turvalisusega samavõrd kui ohvri omaga.
  • Tagamaks, et vägivalda kogenud laste ja noorukite vajadused saaks rahuldatud, on vajalik pöörduda asjakohase spetsialisti poole.
  • Lapsed, kes on ühel või teisel viisil kokku puutunud soopõhise vägivallaga, vajavad  psühholoogilist tuge. On äärmiselt oluline, et lähisuhtevägivalla ohvrile, kes teavitab väärkohtlemisest, antakse juba teavitamise hetkel teavet teenuste kohta, mis on muuhulgas suunatud lähisuhtevägivalda kogenud lastele.
  • Kohaldatud kaitsemeetmeid peaksid laienema ka lastele.
Vahendatud vägivald on soopõhise vägivalla vorm, kus toimepanija kasutab oma lapsi teise vanema kahjustamiseks. Lapsed on vahendatud vägivalla otsesed ohvrid koos ohvrist vanemaga.
Mis on vahendatud vägivald (vicarious violence)?

Spetsialistid peavad olema teadlikud vahendatud vägivalla olemasolust ja selle sügavamast seotusest ohvrite hirmuga näiteks ühise hooldusõiguse puhul. Fakt, et toimepanija ei kasuta vägivalla otseseid vorme oma laste vastu, ei tähenda, et lapsed ei kannata vägivalla all ja ennetavaid meetmeid ei pea rakendama.

Kohustust teavitada abivajavast või hädaohusolevast lapsest, on igal isikul, kelle on olemas teave sellisest lapsest (LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1). LasteKS § 271 lg 1 annab lastega töötavatele spetsialistidele õiguse lapse isikuandmete töötlemiseks abivajavast või hädaohus olevast lapsest teatamisel.

Lastekaitseseadus
https://www.lasteabi.ee

Inglise keeles: The social and institutional challenge of vicarious violence https://www.improve-horizon.eu/the-social-and-institutional-challenge-of-vicarious-violence 

Ohvrid, kes elavad väiksemates asulates
ja/või maapiirkondades

Võib juhtuda, et juhtumiga tegelev ametnik ja vägivallast teavitaja ja/või toimepanija on üksteisega tuttavad. Võimalusel peaks juhtumiga tegelema teine ametnik, isegi kui see tähendab, et pöörduma peaks teise piirkonna ametniku poole. Seda eriti juhul, kui ohver tunneb, et ametnik ei pruugi olla erapooletu, kuna tunneb toimepanijat.
Tagamaks ühene juhtumite menetlemine, on oluline, et teave ja koolitused jõuaksid võrdselt kõigi spetsialistideni, sõltumata ameti- ja asukohast.
Kohandatud turvaplaani koostamisel tuleb arvestada, et maapiirkonnas võivad inimesed elada hajutatult, mis teeb ohvri rohkem haavatavaks ohu suhtes. Juhised turvalisuse tagamiseks peaksid vastama kontekstile, kus nad asuvad.

Olulisemad tähelepanekud

Ohvrite kogemuse mõistmine

Soopõhise vägivallaga kaasneb sageli pikaajaline trauma. Vägivalla emotsionaalsete ja füüsiliste tagajärgede mõistmine toetab ohvrit ja aitab menetlemisele kaasa.

Takistuste vähendamine ja taasohvristamise vältimine

Eemaldada vägivallast teatamise takistused ja vältida tegevusi või hoiakuid, mis võivad ohvreid menetluse käigus taasohvristada.

Reageerimise kohandamine ohvri vajadustele

Eriti haavatavad grupid (alaealised, vanemaealised, rändetaustaga, puuetega isikud) vajavad spetsiifilist tuge. Kohandage oma lähenemist.

Koostöö tähtsus

Võrgustikutöö tagab, et ohvrid saavad terviklikku tuge, sealhulgas õigus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid.

Teie roll usalduse loomisel

Sõbralik lähenemine soodustab usalduse tekkimist, võimestab ellujääjaid ja parandab tulemusi soopõhise vägivalla juhtumite menetlemisel.

Enesekontroll

Tagasi IV moodulisse
Mine VI moodulisse

Kaasrahastanud Euroopa Komisjoni CERV Daphne Programm. Leping nr. 101096908