Naabrid teavitasid häirekeskust ühest korterist kostvast karjumisest. Patrullpolitseinikud sisenevad korterisse, kus kõik tundub olevat rahulik. Mõlemad abikaasad, Richard ja Emily, selgitavad, et neil oli tuline vaidlus pere majandusliku olukorra üle, vägivalda ei olnud ja kõik on korras.

Vestluse käigus kurdab Richard, et tema töö kõnekeskuse operaatorina on ebakindel ja ta on perekonnas ainuke, kes tööl käib, kuna tema naine Emily on alates laste sünnist kodune olnud ja laste eest hoolitsenud. Richard selgitab, et hea isana on ta alati kõvasti tööd teinud. Ta kritiseerib oma naist ja on vihane, kuna Emilyl on puudlikud vanemlikud oskused, ta on liiga järeleandlik, on jätnud hooletusse nii enda, kui majapidamise, ta ei oska ennast kehtestada ja tundub, et tal “ei ole kuhugi kiiret” töö leidmisega, kuna ta on alati olnud laisk ja passiivne. Richardile meeldiks, kui Emily jätaks lapsed rohkem Richardi ema hoolde, kes tuleb lastega oluliselt paremini toime, kui Emily ema, kellega Emily peaks Richardi hinnangul üldse vähem suhtlema. Richard: “Teie olete ekspert ja saate aru, ta on ainus laps, printsess. Ta on oma ema tütar.” Eeltoodud põhjustel tülitsevad nad sageli.